Ukrainast pärit põgenikele munitsipaalmajutuse keeldumine

Ajutise kaitse direktiiv (2001/55/EÜ), mis aktiveeriti rakendusotsusega 2022/382/EL, kohustab liikmesriike vastu võtma Ukrainast pärit põgenikke, kes kuuluvad määratletud kategooriatesse. Hollandi omavalitsused vastutavad majutuse pakkumise eest. Siiski tuleb ette olukordi, kus majutusest keeldutakse, eelkõige suutlikkusprobleemide või identiteedi ja elamisstaatusega seotud küsimuste tõttu. Käesolevas artiklis selgitatakse majutusõiguse õiguslikke aluseid, arutletakse Hollandi registreerimis- ja triaažiprotseduuri üle ning analüüsitakse õiguskaitsevahendeid omavalitsuste keeldumiste vaidlustamiseks.

Ajutise kaitse raamistik

Ajutise kaitse direktiivi 1 alusel antakse teatud kategooriatesse kuuluvatele Ukraina ümberasustatud isikutele viivitamatu ajutine kaitse. Rakendusotsus 2022/382/EL täpsustab seda kaitset Ukraina kodanike ja teatud kolmandate riikide kodanike jaoks 2.

Madalmaad on selle sätestanud siseriiklikes õigusaktides, sealhulgas välismaalaste määruse (Voorschrift Vreemdelingen) artiklis 3.9a ja IND-i 2022/17. aasta tööjuhises. Üldjoontes on järgmised isikute rühmad asjakohased:

Ukraina kodanikud, kes viibisid 23. veebruaril 2022 Ukrainas või lahkusid sealt 27. novembril 2021 või pärast seda seoses kasvavate pingetega;
Muude riikide kodanikud, kellel oli 23. veebruaril 2022 kehtiv Ukraina alaline elamisluba, tingimusel et nad ei ole varem lahkunud;
Ülalnimetatud kategooriate pereliikmed püsiva kooselu tingimustel 3.

Omavalitsuse vastutus vastuvõtu eest

Majutamiskohustus tuleneb otsesest õigusest ajutisele kaitsele: majutusvõimalused on sätestatud määruses „Regeling opvang ontheemden uit Oekraïne” (RooO). Omavalitsus peab pakkuma majutust kohe, kui on piisavalt usutav, et asjaomane isik kuulub direktiivi kohaldamisalasse. See tuleneb ka Euroopa Komisjoni operatiivsetest suunistest 4:

„Õigus ajutisele kaitsele jõustub viivitamatult. […] Kui asjaomane isik pöördub ametiasutuste poole […], peab ta tõendama vaid oma kodakondsust, rahvusvahelise kaitse staatust või samaväärset kaitse staatust, viibimist Ukrainas või vajaduse korral peresuhteid.“

Majutuse taotlemiseks piisab indikatiivsetest tõenditest, nagu passid, isikutunnistused või muud dokumendid. IND kontrollib elamisõiguse staatust alles menetluse hilisemas etapis.

Registreerimis- ja triaažimenetlus

3.1 Registreerimine omavalitsuses

Järjestuseta isikud registreerivad end omavalitsuses. Kui isikusamasus ja staatus on usutavad, peab omavalitsus viie päeva jooksul otsustama BRP-sse (isikute põhiregister) koodi 46 all kandmise. See kandmine annab õiguse elamistoetusele ja muudele RooO alusel ette nähtud teenustele. Seejärel lepitakse kokku aeg IND-is elamisõiguse tõendava dokumendi väljastamiseks. Alles seejärel teostab IND staatuse ametliku kontrolli.

3.2 Triaažiprotsess

Kui tekib kahtlus õiguses ajutisele kaitsele, võib omavalitsus paluda IND-lt „triaaži soovitust“. IND negatiivse otsuse korral järgneb ametlik otsus ajutise kaitse keeldumise kohta ja tavaliselt ka tagasisaatmisotsus. Sellise IND otsuse vaidlustamiseks saab esitada vastuväite ja kaevata kohtusse.

Suutlikkuse puudujääk ja kesksete sõlmpunktide sulgemine

Pärast Venemaa sissetungi loodi Hollandis ajutised jaotuskeskused (Amsterdam, Utrecht, Rotterdam) tsentraliseeritud registreerimiseks. Nendel asukohtadel ei olnud aga ametlikku juriidilist rolli nagu Ter Apeli registreerimiskeskusel. Utrechti jaotuskeskus, mis võttis sageli vastu haavatavaid rühmi, on alates 2024. aasta veebruarist suletud, kuna omavalitsuste majutuskohti napib. Sellest ajast alates on poliitika selline, et põgenikud registreerivad end otse omavalitsustes.

Omavalitsuste keeldumine majutuse tagamisest

Kuigi omavalitsused vastutavad ametlikult majutuse eest, tuleb ette juhtumeid, kus nad keelduvad majutamisest majutuskohtade nappuse või isiku identiteedi või staatuse kahtluse tõttu. Juriidiliselt kehtib aga järgmine:

Piisavate indikatiivsete tõendite olemasolul ei tohi majutamisest keelduda.
Sellisel juhul peavad omavalitsused korraldama viivitamatult vastuvõtu ning nad vastutavad vajaduse korral suutlikkuse suurendamise eest, kui oma võimekus ei ole piisav.

Direktiiv ja riiklikud õigusaktid ei võimalda keelduda vastuvõtmisest üksnes suutlikkuse puudumise tõttu.

Õiguskaitsevahendid keeldumise korral

Praktikas on probleemiks see, et keeldumistest teatatakse mõnikord suuliselt ilma ametliku otsuseta. Sellegipoolest tuleb ka suulist keeldumist käsitleda otsusena välismaalaste seaduse (Vw) artikli 72 lõike 3 tähenduses. Sellise keeldumise peale saab esitada vastuväite ja sellega seoses taotleda esialgset õiguskaitset halduskohtult 5.

6.1 Kohtupraktika

On mõned asjakohased kohtulahendid:

Rb. Middelburg, AWB 23/1697, ECLI:NL:RBDHA:2023:2530
Ajutiste meetmete kohus leidis, et vastuvõtutingimus oli täies mahus kasutusel ning et vastuvõtu jätkamine isikutele, kellel ei ole õigust sellele, toimuks õigust omavate isikute arvel. Kohus jättis taotluse esialgse õiguskaitse saamiseks rahuldamata.
Rb. Haarlem, 28. aprill 2023, NL23.1776, ECLI:NL:RBDHA:2023:8447
Kaebus BRP-sse kandmisest keeldumise peale tunnistati vastuvõetamatuks, kuna aluseks oleva IND-nõuande (mis viis keeldumiseni) vaidlustamiseks oli ette nähtud eraldi õiguskaitsemenetlus.

Need otsused näitavad, et tuleb teha vahet omavalitsuse kohustusel pakkuda varjupaika kaitse tõenäosuse (usutavuse) korral ja IND-i poolt elamisõiguse ametlikul kontrollimisel.

Erilist tähelepanu vajav teema: ajateenistuskohustuslikud Ukraina mehed

Praegune probleem on seotud Ukraina karmistatud mobilisatsiooniseadusega. 18–60-aastased Ukraina mehed peavad oma isikut tõendavate dokumentide pikendamiseks end sõjaväeregistris registreerima. Ukraina saatkond Madalmaades keeldub sageli sellele rühmale konsulaarabi osutamisest. Kohalikud omavalitsused ei saa majutamisest keelduda üksnes seetõttu, et pass on aegunud. Ka aegunud passiga saab BRP-sse kanda koodi 46 all, kui isikusamasus on piisavalt tõendatud 6.

Kokkuvõte

Hollandi süsteem on suunatud Ukraina sõjapõgenike vastuvõtu kiirele ja lihtsale korraldamisele. Omavalitsused peavad usutavate tõendite olemasolul pakkuma vastuvõttu viivitamatult, isegi kui ametlikku staatust ei ole veel kontrollitud. Suutlikkuse probleemid ei vabasta omavalitsusi kohustusest vastuvõttu korraldada või seda laiendada. Keeldumist saab vaidlustada vaide ja esialgse õiguskaitse taotluse kaudu. Praktikas jäävad aga suuliste keeldumiste vastased õiguskaitsevahendid vähekasutatuks.

Allmärkused