{"ok":true}
1. Meie õiguse kohaselt tehtav eeldus
Viimase kahe aastakümne kõige turvalisem ametirühm on nüüd kõige haavatavam. Kes kümme aastat tagasi arendajaks sai, ostis sellega endale eksistentsiaalse kindlustunde. See sama ametirühm on nüüdseks esimene suuremahuline näide kognitiivsest tööst, mille masinad üle võtavad. See on tähelepanuväärne, kuid see pole kõige huvitavam osa. Kõige huvitavam osa on see, mida see paljastab meie õiguse ülesehituse kohta.
Hollandi õigus ei näe tegelikult peaaegu üldse inimesi. Tuntakse funktsioone. Inimese õiguslik positsioon – töötaja, välismaalase või toetusesaajana – sõltub peaaegu alati funktsioonist, mida ta täidab, tööst, mida ta teeb, ja palgast, mida see töö toob. See on kaitstav seni, kuni funktsioonid on piisavalt stabiilsed, et neile elu üles ehitada. Just see eeldus on nüüd küsimärgi all.
Käesolev artikkel käsitleb nelja küsimust, mis sellest tulenevad ja mis määravad järgmisel kümnendil Madalmaade praktika. Mis juhtub õiguslikult, kui ametikoht kaob? Milline on selle isiku õiguslik positsioon, kes kujundab oma karjääri ise, selle asemel et tegeleda kutsealaga? Kas eksisteerib sissetulek ilma ametita? Ja kas meie õigus kaitseb lisaks inimese kehale ja andmetele ka tema võimet ise mõelda?
2. Kui sügavalt on funktsioon õigusesse juurdunud
Tööõigus. Artikkel 7:610 BW seob kolm elementi: töö, palk ja „töö tegemine tööandja juhtimisel/teise isiku juures”. Lepingu objektiks on töö, mitte isik; alluvussuhe eeldab, et keegi teine määrab, mida teete.
Koondamisõigus. Majanduslikel põhjustel koondamise korral (art. 7:669 lg 3 p a BW) arvestatakse peegeldusprintsiipi (afspiegelingsbeginsel) vanuserühmade kaupa vahetatavate funktsioonide kategoorias (art. 11 Ontslagregeling – koondamismäärus). Kui kaks inimest on vahetatavad, sätestab artikli 13 Ontslagregeling: kui nende funktsioonid on sisu, nõutavate teadmiste, oskuste ja kompetentside ning laadi poolest võrreldavad ning taseme ja tasustamise poolest samaväärsed. Hoge Raad (Hollandi kõrgeim kohus) on pidanud seda loetelu ammendavaks. Seadus loeb inimesi seega funktsiooniklassi eksemplarideks, mitte aga võrreldavateks isikuteks.
Migratsiooniõigus. Siin on kodifitseerimine kõige teravam. Kõrgelt kvalifitseeritud migrant (art. 3.30a Vb 2000) võetakse vastu, kuna – ja seni kuni – funktsioon toob kaasa teatud summa: alates 1. jaanuarist 2026 on see 30-aastastele ja vanematele kõrgelt kvalifitseeritud migrantidele 5 942 eurot brutokuus, alla 30-aastastele 4 357 eurot ning vähendatud kriteeriumi korral 3 122 eurot (art. 2.1 lg 1 p a Besluit uitvoering Wav 2022). Palk on inimese väärtuse seaduslik mõõdupuu. Kui funktsioon kaob, annab artikli 19 ja artikli 18 lõike 1 punkti f Vw 2000 (välismaalaste seadus) alusel tõendi tagasivõtmise aluse; IND-i praktikas jääb otsinguaeg kolmeks kuuks, et leida uus tunnustatud referent. Mujal välismaalaste töötamise seaduses (Wav) on vastaspilt: töötamise luba jäetakse andmata, kui on olemas prioriteeti omav pakkumine (art. 8 Wav). Välismaalane võetakse vastu järelejäänud (st alles jääva) funktsiooni alusel.
Sotsiaalkindlustus. Töötuskindlustushüvitis (WW) põhineb töösuhtelisel tööajalool; Osalusseadus (Participatiewet) seab töö- ja taasintegreerimiskohustused.
Inimene kui funktsioon ei ole seega õnnetus ega kultuuriline allakäik. See on seadusandlik valik, tehtud ajal, mil kutse oli eluaegne kindel püsivus.
3. Funktsioon haihtub – ja õigus jääb maha
(a) Ümberpaigutamise nõue
Artikkel 7:669 lg 1 BW nõuab ümberpaigutamist „koolituse abil või ilma“ „teisele sobivale töökohale/funktsioonile“. Hoge Raad ei nimetanud seda tulemuskohustuseks, vaid küsimuseks sellest, mida antud asjaoludel saab tööandjalt mõistlikult nõuda (HR 18. jaanuar 2019, ECLI:NL:HR:2019:64; varem HR 16. veebruar 2018, ECLI:NL:HR:2018:182, Decor). Mõistlik tähtaeg on võrdne etteteatamistähtajaga (art. 10 Ontslagregeling). See raamistik eeldab kahte asja: et organisatsioonis on mujal veel mõni töökoht/funktsioon, ja et paarikuuline koolitus suudab lünga ületada. Mõlemad eeldused kukuvad läbi, kui terve funktsioonide perekond kaob korraga. Oodata tuleb menetlusi „koolituse“ ulatuse üle, peegeldusprintsiibi üle, kui vahetatavate funktsioonide kategooria ise kaob, ja h-aluse üle kui väljapääsu üle.
(b) Koolituskohustus
Artikkel 7:611a lõige 1 BW sisaldab tähelepanuväärset lauset: tööandja peab võimaldama koolituse, mis on vajalik tööülesannete täitmiseks, ja kuivõrd seda saab mõistlikult nõuda, ka töölepingu jätkumise tagamiseks juhul, kui tööülesanded jäävad ära. Alates 1. augustist 2022 (direktiivi (EL) 2019/1152 ülevõtmine) on kohustuslik koolitus tasuta, seda käsitatakse tööajana ning õppekulude kokkuleppimine selleks on tühine (art. 7:611a lg 2–4 BW). Kuid lähtepunktiks jääb tööülesanne. Miski ei kohusta tööandjat koolitama inimest välja kahanevast tööülesandest tulevikku, mis jääb väljapoole ettevõtet. Ja riik? STAP-toetus on alates 1. jaanuarist 2024 kaotatud; alles on elukestva õppe krediit ja valdkondlikud O&O-fondid. Täpselt sel hetkel, mil individuaalne õigus arengule muutus eksistentsiaalseks, tõmbas ametivõim selle tagasi. See võib-olla ongi selle kümnendi kõige vähem tähelepanu pälvinud juriidiline asjaolu.
(c) AI-määrus – ja lünk ajas
Määruse (EL) 2024/1689 III lisa märgib AI värbamiseks, ülesannete jaotamiseks, jälgimiseks, hindamiseks, edendamiseks ja lõpetamiseks kõrge riskiga (punkt 4), samuti AI hariduses ja eksamineerimisel (punkt 3) ning migratsiooni-, varjupaiga- ja piirihalduses (punkt 7). Need kohustused pidid kehtima alates 2. augustist 2026. Digitaalse AI-omnibussi kaudu (ettepanek 19. novembrist 2025; esialgne kokkulepe mais 2026; Euroopa Parlament kiitis heaks 16. juunil 2026) lükkuvad need 2. detsembrile 2027 autonoomsete kõrge riskiga süsteemide puhul ja 2. augustile 2028 toodetesse integreeritud süsteemide puhul. Lisaks on vana süsteemi säilitamise (grandfathering) reegleid laiendatud: olemasolevad süsteemid jäävad väljapoole löögiulatust, kuni neid oluliselt ei muudeta. EDPB (Euroopa Andmekaitsenõukogu) ja EDPS (Euroopa Andmekaitseinspektor) on oma ühises arvamuses selle eest teravalt hoiatanud. Praktiline tagajärg: just need aastad, mil viiakse läbi AI-põhine reorganiseerimine, on aastad ilma kõrge riskiga režiimita.
Mis aga kehtib: artikkel 5 (keelatud tavad, alates 2. veebruarist 2025), sealhulgas emotsioonide tuvastamise keeld töökohal ja hariduses (art. 5 lõige 1 punkt f) ning manipuleerivate tehnikate ja haavatavuste ärakasutamine; artikkel 4 (AI-kirjaoskus); ning artiklis 50 sätestatud läbipaistvuskohustused alates 2026. aasta augustist.
Ja mis kõige tähtsam: isikuandmete kaitse üldmäärus (AVG) jääb täies ulatuses kohaldamisalasse. AVG artikkel 22 pärast SCHUFA (Euroopa Liidu Kohtu 7. detsembri 2023. a otsus, C-634/21): skoor ise on otsus, kui see määrab praktikas tulemuse. Ja AVG artikli 15 lõike 1 punkt h pärast Dun & Bradstreet (Euroopa Liidu Kohtu 27. veebruari 2025. a otsus, C-203/22): andmesubjektil on õigus saada kasulikku teavet aluseks oleva loogika kohta, ning ärisaladus ei ole absoluutne kaitsekilp – kohus hindab seda ise. Koondamispraktika jaoks tähendab see järgmist: tööandja, kes laseb tehisintellektisüsteemil kindlaks teha, kes on koondamisele kuuluv, on tänasest juba seotud – AVG alusel, mitte tehisintellekti määruse alusel. Ja „inimene ahelas”, kes ainult allkirjastab, ei paku pärast SCHUFA otsust kaitset.
(d) Platvormitöö seadus
Direktiivi (EL) 2024/2831 III peatükk (algoritmiline juhtimine) on esimene EL-i õigusakt, mis annab töötajale õigused algoritmi enda vastu: läbipaistvus, töötlemise piirangud (emotsionaalne seisund, eraelu puudutavad vestlused, biomeetria), inimlik järelevalve, olulisi otsuseid puudutavate meetmete inimlik kontroll ja selgituse saamise õigus – ning need õigused kehtivad ka tegelikule sõltumatule platvormitöötajale. Madalmaade platvormitööd käsitleva eelnõu Wet platformwerk esitati 29. juunil 2026 internetikonsultatsioonile (reageerida saab kuni 24. augustini 2026); valitsus tunnistab, et 2. detsembri 2026. aasta ülevõtmistähtaega ei saavutata ja et õiguslik eeldus hakkab kehtima alles Madalmaade seaduse jõustumisel. Seni jäävad direktiiviga kooskõlas olev tõlgendus ja, riigi vastu, võimalik nõue Francovich’ vastutusele.
4. Kes end ise kokku paneb, ei oma õiguslikult midagi
Kaasaegselt töötajalt eeldatakse üha sagedamini, et ta seab ise kokku oma tee: ta kombineerib mooduleid, kogemusi ja praktikaid profiiliks, mis ei vasta ühelegi olemasolevale ametile. Tööandjad küsivad seda, koolitajad reklaamivad sellega ning turg premeerib seda. Õiguses on see inimene nähtamatu. Hollandi õigus tunneb diplomeid, mitte teekondi.
- NVAO akrediteerib õppekavu (WHW 5a peatükk); tsiviilõiguslik toime sõltub tunnistusest ja kraadist (WHW art 7.10a). Ise koostatud viiest moodulist koosnev õppekava kolmes asutuses ei anna kraadi ning seega ka tsiviilõiguslikku toimet.
- Microcredentials (mikrokvalifikatsioonid) eksisteerivad Hollandis pilootprojektina (edubadges) ja Euroopa tasandil soovitusena (Nõukogu 16. juuni 2022. aasta soovitus, 2022/C 243/02). NLQF-i (Hollandi kvalifikatsiooniraamistik) omistamine on eraõiguslik. Seadusjärgset samaväärset ei ole.
- Pinge on suurim seal, kus huvid on kõige suuremad: reguleeritud kutsealadel (Advocatenwet, Wet BIG, Wna – direktiivi 2005/36/EÜ ja Euroopa Liidu kutsekvalifikatsioonide tunnustamise üldseaduse kaudu) on diplomi monopool absoluutne. Just seal on iseseisva paigaldaja võimetus.
- Ja migratsiooniõiguses: alandatud palgakriteerium eeldab määratud asutuse (tunnustatud edetabelite top 200) diplomit, tööotsimisaasta on seotud diplomiga ning diplomi väärtustamine toimub Nuffic/IDW kaudu. Kes on enda jaoks ise diplomikvalifikatsiooni kokku pannud, ei pääse riiki isegi sisse.
Mind ootab valik kahe tee vahel: kvalifikatsiooniõiguse osadeks jagamine (mikrokvalifikatsioonide seadusjärgne kinnistamine, mitteformaalse õppe valideerimine, õppekonto) või kasvav rühm väga võimekaid inimesi ilma õigusliku seisundita. Teine tee on esialgu tõenäolisem, sest esimene nõuab, et riik loobuks kontrollist selle üle, mis loetakse teadmiseks.
5. Põhitulu ei eksisteeri; see, mis esineb, on tingimuslikkus.
Populaarne vastus kaduvale tööle on baassissetulek: kes enam tööfunktsiooni ei täida, saab põhitoetuse. See mõttekäik väärib õiguslikku vastuväidet.
Hollandis ei ole põhitulu. Hollandis on toimetulekutoetus (bijstand): koos vara- ja sissetulekukontrolliga, kulude jagamise normiga, töö- ja taasintegreerimiskohustustega ning vastuteene nõudega. Põhiseaduse (Gw) artikli 20 lõige 3 sätestab „seadusega reguleeritava õiguse toimetulekutoetusele“ – see on sotsiaalne põhiõigus, seadusandjale suunatud juhisnorm, mitte vahetult kohaldatav nõue; põhiseaduse artikkel 120 välistab seaduse põhiseaduspärasuse kontrolli. Rahvusvaheliselt pakuvad Euroopa sotsiaalharta artiklid 12 ja 13 ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilooliste õiguste rahvusvahelise pakti (IVESCR) artikkel 9 vähe vahetut tuge.
Alates 1. jaanuarist 2026 on jõustunud Osalusseaduse (Participatiewet) esimene etapp: üle kahekümne meetme, rohkem individuaalset lähenemist, vähem sanktsioneerimist, järk-järgult jätkudes kuni 2027. aastani, ning osadega, mis ootavad sotsiaalkindlustuse jõustamise seadust (Wet handhaving sociale zekerheid). Reaalne paranemine. Kuid ülesehitus ei muutu: sissetulek jääb tasuks valmisoleku eest taas tööle asuda.
Õiguslik vastus töö kadumisele ei ole seega Hollandis vabanemine, vaid kontrollimine. See on toetuste afääri ja SyRI (Haagi esimese astme kohus, 5. veebruar 2020, ECLI:NL:RBDHA:2020:865) õppetund, milles riskimudeli peeti vastuolus olevaks Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK/EVRK) artikliga 8. Mida suurem on funktsioonita inimeste rühm, seda suurem on riigi vajadus kontrollida, kas see on tõepoolest nii. Kui oodatakse põhitulu, tuleb kõigepealt selgitada, kuidas meie õiguskord jätab kõrvale tingimuslikkuse. Miski praegusel seadusandlikul tegevuskaval ei viita sellele suunale.
6. Nähtamatu sõltuvus: järgmine põhiõigus?
Kahekümnes sajand on inimese õiguslikult emantsipeerinud. Ametlikud sõltuvussuhted – seisusest, isandast, kirikust, tööandjast – on lammutatud või reguleeritud. Kuid nende asemele on tekkinud sõltuvus, mida õigus vaevalt märkab, kuna see ei ole ametlik: sõltuvus mõtteviisist, käitumisest, emotsionaalsest reaktsioonist. Keegi ei sunni; pakkumine on vabatahtlik ja süsteem on mugav. Just seetõttu ei saa klassikalised tagatised sellesse haarduda. Kirjutasime sel teemal varem artikli „Miks on tehisintellekt kohutav advokaat“.
Siin peitub lünk meie põhiõiguste süsteemis. Põhiseaduse artikkel 11 kaitseb keha puutumatust. Põhiseaduse artikkel 10 ja EIÕK artikkel 8 kaitsevad eraelu, millest Euroopa Inimõiguste Kohus loeb isikliku autonoomia välja (Pretty t. Ühendkuningriik, 29. aprill 2002, nr 2346/02). Isikuandmete kaitse üldmäärus (AVG) kaitseb andmeid sinu kohta. Kuid miski põhiseaduses ei kaitse sinu maailmavaate kujunemist – võimet, mis eelneb kõigile teistele põhiõigustele, sest ilma isikliku otsustusvõimeta on sõnavabadus tühi kest.
Esimesed õiguslikud võrsed on nähtavad, kuid see on tarbija- ja platvormiõigus, mitte riigiõigus:
- AI-määruse artikkel 5 lõige 1 punktid a ja b: keelatud on manipuleerivad tehnikad ning haavatavuste ärakasutamine, mis häirivad oluliselt käitumist ja põhjustavad olulist kahju. Lävi on kõrge.
- DSA (määrus (EL) 2022/2065): art. 25 (dark patterns), art. 27 (soovitussüsteemide läbipaistvus), art. 38 (valikuvõimalus ilma profileerimiseta väga suurte platvormide puhul).
- Digital Fairness Act: ettepanekut oodatakse 2026. aasta neljandas kvartalis 2030. aasta tarbijakava täpsustusena, suunatud dark pattern'ite, sõltuvust tekitava disaini, mõjutajaturunduse ja manipuleeriva personaliseerimise vastu.
- Rahvusvaheliselt: neuroõiguste esilekerkimine (UNESCO, Tšiili, mitmed USA osariigid).
Mind ootab tõenäoliselt riigiõiguse alane arutelu 1930ndatest aastatest: kas eksisteerib õigus vaimsele puutumatusele või kognitiivsele vabadusele ja kui jah – siis kelle vastu? Klassikaline põhiõigus toimib vertikaalselt; see sõltuvus on horisontaalne ja kaubanduslik. Seetõttu tuleb vastus esmalt tarbija- ja tooteõigusest ning alles hiljem – kui üldse – põhiseadusest.
7. Kuus ootust Madalmaade praktika jaoks
- Koondamislained a-alusel, kus ümberpaigutamise doktriin on surve all. Keskseks küsimuseks saab see, kas „koolitus“ (scholing) BW art 7:669 lg 1 tähendastab ka ümberõpet teise funktsioonide perekonda. Praegune vastus (pingutus mõistlikkuse piires, ülesütlemistähtaja jooksul) ei ole sellise ulatuse jaoks loodud.
- Nihe kvalifikatsiooniõiguses – paradoksiga. Mida enam algoritm tööd jaotab, hindab ja tasustab, seda suurem on autoriteet ja integreeritus ning seega seda tõenäolisem on töötaja staatus (Deliveroo, HR 24. märts 2023, ECLI:NL:HR:2023:443; Uber, HR 21. veebruar 2025, ECLI:NL:HR:2025:319, kus ülemkohus jättis õiguse arendamise selgesõnaliselt seadusandjale). Lisage sellele VBAR-i õiguslik eeldus – pärast 10. märtsi 2026 muudatusettepanekut jääb alles vaid õiguslik eeldus tariifidele alla ca 38 eurot tunnis – ning platvormitöö seadus, ja pilt on terviklik: õigus vastab autonoomianõudele kaitse pakkumisega. See ei ole vastuolu, kuid on pinge, mille üle me asume kümme aastat vaidlema.
- Migratsiooniõigusest saab kõige teravam laboratoorium. Palgakriteeriumid indekseeritakse ülespoole, samal ajal kui neile vastanud ametikohad erodeeruvad; oskustöötajal, kes kaotab töö, on kolm kuud aega. Ja hinnang ise muutub üha enam automatiseerituks, samal ajal kui III lisa punkt 7 (migratsioon ja varjupaik) kõrge riskiga režiim on just edasi lükatud 2027. aasta detsembrini. Mitte kusagil pole lõhe tehnika ja tagatise vahel nii suur kui piiril. Praktika jaoks tähendab see: AVG artiklid 22 ja 15, Awb artiklid 3:2 ja 3:46 ning hea halduse põhimõtted on instrumendid – mitte AI-määrus.
- Haridus- ja kvalifikatsiooniõigus: seadusandlik surve diplomimonopolile, kus panusteks on mikrokvalifikatsioonid ja valideerimine.
- Sotsiaalkindlustus: ei mingit põhitulu, vaid verifitseerimisriigi edasine tihendamine, mida ohjavad EIÕM-i (EVRM-i) artikkel 8 ja isikuandmete kaitse üldmäärus (AVG).
- Põhiõigused: vaimne integriteet kui päevakorra küsimus, esmalt Brüsseli ja alles seejärel Den Haagi kaudu.
8. Lõppsõna
Arutelu kahekümne esimese sajandi inimese üle käib enamasti eksistentsiaalses võtmes: vormi end või lükatakse kõrvale. Juriidiliselt on küsimus teravam. Küsimus ei ole selles, kas me oleme isikud või rollid, vaid selles, kas õigus õpib isikut ära tundma enne, kui roll on kadunud. Sest niikaua, kuni roll on isiku jaoks õiguslik alus, kaob koos rolliga ka õiguslik seisund.
See ei ole filosoofiline probleem. See on seadusandlik ülesanne – ja osaliselt ka protsessirisk, mis on juba praegu klientidel laual.
