Madalmaade õigus ja kahekümne esimese sajandi inimene
1. Eeldus meie õiguse alusel
Viimase kahe aastakümne kõige turvalisem elukutse on nüüd kõige haavatavam. Kes kümme aastat tagasi sai arendajaks, kindlustas sellega oma toimetuleku kindlustatuse. Seesama elukutse on nüüdseks esimene suuremahuline näide kognitiivsest tööst, mille masinad üle võtavad. See on tähelepanuväärne, kuid mitte kõige huvitavam osa. Kõige huvitavam on see, mida see paljastab meie õiguse ülesehituse kohta.
Hollandi õiguses peaaegu ei eksisteeri inimesi. Seal eksisteerivad ametikohad. Inimese õiguslik seisund – töötaja, välismaalase või toetusesaajana – sõltub peaaegu alati ametikohast, mida ta täidab, tööst, mida ta teeb, ja palgast, mida see töö toob. See on kaitstav seni, kuni ametikohad on piisavalt stabiilsed, et neile oma elu üles ehitada. Just see eeldus on nüüd küsimärgi all.
Käesolev artikkel käsitleb nelja sellest tulenevat küsimust, mis kujundavad tuleval kümnendil Madalmaade praktikat. Mis juhtub õiguslikult siis, kui funktsioon kaob? Milline õiguslik seisund on isikul, kes kujundab oma karjääri ise, selle asemel et teostada üht konkreetset elukutset? Kas eksisteerib sissetulek ilma funktsioonita? Ja kas meie õigus kaitseb lisaks inimese kehale ja andmetele ka tema võimet ise mõelda?
2. Kui sügavalt on ametikoht õigusesse juurdunud
Tööõigus. Artikkel 7:610 BW (Hollandi tsiviilseadustik) ühendab kolm elementi: töö, palk ja „alluvussuhtes“. Lepingus on töö objektiks, mitte isik; alluvussuhe eeldab, et keegi teine määrab, mida te teete.
Koondamisõigus. Majanduslikel põhjustel toimuva koondamise korral (art. 7:669 lg 3 p a BW) kohaldatakse peegeldusprintsiipi vanuserühmade kaupa vahetatavate ametikohtade kategoorias (art. 11 Koondamiseeskiri). Kui kaks inimest on vahetatavad, siis sätestab artikkel 13 Koondamiseeskiri: kui nende ametikohtade sisu, nõutavad teadmised, oskused ja kompetentsid ning ametikohtade laad/olemus on võrreldavad ning ametikohad on võrdsed ka taseme ja tasustamise poolest. Hoge Raad on pidanud seda loetelu ammendavaks. Seadus loeb inimesi seega ametikohaklassi eksemplarideks, mitte võrreldavateks isikuteks.
Migratsiooniõigus. Siin on kodifitseerimine kõige teravam. Kõrge kvalifikatsiooniga sisserändaja (art. 3.30a Vb 2000) võetakse riiki vastu, kuna – ja seni kuni – ametikoht toob sisse teatud summa: 1. jaanuarist 2026 30-aastase ja vanema kõrge kvalifikatsiooniga sisserändaja puhul 5942 eurot brutokuus, alla 30-aastaste puhul 4357 eurot ning vähendatud kriteeriumi korral 3122 eurot (art. 2.1 lg 1 p a Besluit uitvoering Wav 2022). Palk on seaduslik „proxies“ inimese väärtuse jaoks. Kui ametikoht kaob, annab artikkel 19 koos artikliga 18 lg 1 p f Vw 2000 aluse loa tühistamiseks; IND-i praktikas jääb kolmekuuline otsinguperiood, et leida uus tunnustatud referent. Mujal välismaalaste töötamise seaduses (Vreemdelingen tewerkstellingswet) on peegelpilt: töötamise luba jäetakse välja andmata, kui on olemas prioriteetset pakkumist (art. 8 Wav). Välismaalane võetakse riiki vastu kui „jääkfunktsiooni“ alusel.
Sotsiaalkindlustus. Töötuskindlustushüvitis (WW) põhineb töösuhtes oldud aja/ töökogemuse kestusel; osaluse (Participatiewet) seadus sätestab töö- ja (re)integreerimiskohustused.
Inimene kui ametikoht ei ole seega õnnetus ega kultuuriline allakäik. See on seadusandlik valik, mis tehti ajal, mil elukutse oli eluaegne konstant.
3. Ametikoht aurustub – ja õigus jääb maha
(a) Ümberpaigutamise nõue
Artikkel 7:669 lg 1 BW nõuab ümberpaigutamist „koolituse abil või ilma“ „teisele sobivale ametikohale“. Hoge Raad ei ole nimetanud seda tulemuskohustuseks, vaid küsimuseks sellest, mida antud asjaoludel saab tööandjalt mõistlikult nõuda (HR 18. jaanuar 2019, ECLI:NL:HR:2019:64; varem HR 16. veebruar 2018, ECLI:NL:HR:2018:182, Decor). Mõistlik tähtaeg on võrdne etteteatamistähtajaga (art. 10 Ontslagregeling). See raamistik eeldab kahte asja: et organisatsioonis on mujal veel mõni ametikoht, ja et mõnekuuline koolitus suudab lünga ületada. Mõlemad eeldused kukuvad kokku, kui terve ametikohtade perekond kaob korraga. Oodata on menetlusi „koolituse“ ulatuse üle, peegeldusprintsiibi üle, kui vahetatavate ametikohtade kategooria ise kaob, ja h-aluse kui väljapääsu üle.
(b) Koolituskohustus
Artikkel 7:611a lõige 1 BW sisaldab tähelepanuväärset sõnastust: tööandja peab võimaldama koolitust, mis on vajalik ametikoha jaoks ning, niivõrd kui seda saab mõistlikult nõuda, töölepingu jätkamiseks juhul, kui ametikoht kaob. Alates 1. augustist 2022 (direktiivi (EL) 2019/1152 rakendamine) on kohustuslik koolitus tasuta, seda loetakse tööajaks ning sellekohane õppekulude kokkuleppe (tagasinõudmise) klausel on tühine (art. 7:611a lõiked 2–4 BW). Kuid ankrupunktiks jääb ametikoht. Miski ei kohusta tööandjat koolitama inimest kaduvast ametikohast välja tuleviku suunas, mis jääb väljapoole ettevõtet. Ja riik? STAP-eelarve on alates 1. jaanuarist 2024 kaotatud; alles on jäänud elukestva õppe krediit (levenlanglerenkrediet) ja valdkondlikud O&O-fondid (Opleidings- en Ontwikkelingsfondsen). Täpselt sel hetkel, kui individuaalne õigus arengule muutus eksistentsiaalseks, võttis valitsus selle tagasi. See on võib-olla selle kümnendi kõige vähem tähelepanu pälvinud õiguslik asjaolu.
(c) AI-määrus – ja ajavahe
Määruse (EL) 2024/1689 III lisa liigitab AI värbamisel, ülesannete jaotamisel, jälgimisel, hindamisel, edutamisel ja töösuhte lõpetamisel kõrge riskiga tegevuseks (punkt 4), samuti AI hariduses ja eksamineerimisel (punkt 3) ning migratsiooni-, varjupaiga- ja piirihalduses (punkt 7). Need kohustused pidid kehtima alates 2. augustist 2026. Digitaalse AI-omnibussi kaudu (ettepanek 19. novembrist 2025; esialgne kokkulepe mais 2026; Euroopa Parlament kiitis heaks 16. juunil 2026) lükkuvad need 2. detsembrile 2027 autonoomsete kõrge riskiga süsteemide puhul ja 2. augustile 2028 toodetesse integreeritud süsteemide puhul. Lisaks on laiendatud üleminekusätet (grandfathering): olemasolevad süsteemid jäävad väljapoole reguleerimisala seni, kuni neid ei muudeta oluliselt. EDPB ja EDPS on oma ühises arvamuses selle eest teravalt hoiatanud. Praktiline tagajärg: just need aastad, mil toimub AI-põhine ümberkorraldus, on aastad ilma kõrge riskiga režiimita.
Mis aga kehtib: artikkel 5 (keelatud tavad, alates 2. veebruarist 2025), sealhulgas emotsioonide tuvastamise keeld töökohal ja hariduses (art. 5 lõige 1 punkt f) ning manipuleerivate tehnikate ja haavatavuste ärakasutamise keeld; artikkel 4 (AI-alane kirjaoskus); ja artikli 50 läbipaistvuskohustused alates 2026. aasta augustist.
Ja mis kõige tähtsam: isikuandmete kaitse üldmäärus (AVG) jääb täiel määral kohalduma. AVG artikli 22 kohaldamine pärast SCHUFA kohtuotsust (Euroopa Liidu Kohus, 7. detsember 2023, C-634/21): punktisumma ise on otsus, kui see määrab praktikas tulemuse. Ja AVG artikli 15 lõike 1 punkti h kohaldamine pärast Dun & Bradstreet kohtuotsust (Euroopa Liidu Kohus, 27. veebruar 2025, C-203/22): andmesubjektil on õigus saada kasulikku teavet aluseks oleva loogika kohta ning ärisaladus ei ole absoluutne varjestus – kohus hindab seda ise. Koondamiste praktika jaoks tähendab see: tööandja, kes laseb tehisintellektisüsteemil kindlaks määrata, kes on koondamise tõttu koondatavad, on juba täna seotud – AVG kaudu, mitte tehisintellekti määruse kaudu. Ning „inimene ahelas“ (human-in-the-loop), kes üksnes allkirjastab, ei paku pärast SCHUFA kohtuotsust enam katvust.
(d) Platvormitöö (Wet platformwerk)
Direktiivi (EL) 2024/2831 III peatükk (algoritmiline juhtimine) on esimene EL-i õigusakt, mis annab töötajatele õigused algoritmi kui sellise vastu: läbipaistvus, töötlemispiirangud (emotsionaalne seisund, eraelulised kõnelused, biomeetria), inimjärelevalve, oluliste otsuste inimkontroll ja selgituse saamise õigus – ning need õigused kehtivad ka tõelistele sõltumatutele platvormitöötajatele. Hollandi platvormitöö seaduse (Wet platformwerk) eelnõu läks 29. juunil 2026 internetikonsultatsiooni (tagasisidet saab anda kuni 24. augustini 2026); valitsus tunnistab, et 2. detsembriks 2026 kehtestatud rakendustähtaega ei saavutata ja et õiguspärane eeldus hakkab kehtima alles Hollandi seaduse jõustumisel. Seniks jäävad direktiiviga kooskõlas olev tõlgendus ning riigi vastu võimalik Francovich’iga seotud vastutus.
4. Kes koostab dokumendid ise, ei oma juriidilises mõttes midagi
Tänapäeva töötajalt oodatakse üha sagedamini, et ta kujundaks oma tee ise: moodulid, kogemused ja praktikad koondatakse profiiliks, mida ükski olemasolev kutseala ei kata. Tööandjad otsivad sellist profiili, koolitajad sellega reklaamivad ja turg premeerib seda. Õiguse mõttes on selline inimene aga nähtamatu. Hollandi õigus tunneb diplomeid, mitte karjääriteid.
- NVAO akrediteerib õppekavasid (WHW 5a. peatükk); tsiviilõiguslik mõju sõltub tunnistusest ja kraadist (WHW art. 7.10a). Kolme õppeasutuse viiest moodulist koosnev ise koostatud õppeprogramm ei anna kraadi ja seega ka tsiviilõiguslikku mõju.
- Mikrokvalifikatsioonid eksisteerivad Hollandis pilootprojektina (edubadges) ning Euroopa tasandil soovitusena (Nõukogu 16. juuni 2022. aasta soovitus, 2022/C 243/02). NLQF-i vastavusse viimine on eraõiguslik. Seadusjärgset samaväärset alternatiivi ei ole.
- Pinge on kõige suurem seal, kus on kaalul kõige suuremad huvid: reguleeritud kutsealade puhul (Advocatenwet, Wet BIG, Wna — direktiivi 2005/36/EÜ ning ELi kutsekvalifikatsioonide tunnustamise üldseaduse kaudu) on diplomimonopol absoluutne. Just seal on „ise kokku pannud“ isik jõuetu.
- Migratsiooniõiguse valdkonnas: vähendatud palgakriteerium eeldab määratud õppeasutuse diplomi olemasolu (tunnustatud edetabelite top 200), otsinguaasta on diplomiga seotud ning diplomite väärtustamine toimub Nuffic/IDW kaudu. Need, kes on oma kvalifikatsiooni ise kokku pannud, ei pääse riiki sissegi.
Meid ootab valik kahe tee vahel: kvalifikatsiooniõiguse modulaarsus (mikrokvalifikatsioonide seaduslik kinnistamine, mitteformaalse õppe valideerimine, õppekonto) või kasvav rühm väga võimekaid inimesi, kellel puudub õiguslik seisund. Teine tee on esialgu tõenäolisem, kuna esimene eeldab, et riik loobub kontrollist selle üle, mida loetakse teadmisteks.
5. Põhissetulekut ei ole; olemas on tingimuslikkus
Populaarne vastus kaduvate töökohtade probleemile on baassissetulek: kui teil ei ole enam ametikohta, tagatakse teile sissetulekmiinimum. Selline mõttekäik väärib õiguslikku vastuväidet.
Madalmaades ei ole kehtestatud kodanikupalka. Madalmaades on olemas toimetulekutoetus (bijstand), mis hõlmab vara- ja sissetulekute kontrolli, elamiskulude jagamise normi (kostendelersnorm), töö- ja taasintegreerimiskohustusi ning vastuteenet. Põhiseaduse (Gw) artikli 20 lõige 3 sätestab „seadusega reguleeritava õiguse toimetulekutoetusele” – see on sotsiaalne põhiõigus, seadusandjale suunatud juhisnorm, mitte vahetult kohtus vahetult tõendatav nõue; põhiseaduse artikkel 120 välistab seaduste kontrolli kooskõla suhtes põhiseadusega. Rahvusvahelisel tasandil ei paku Euroopa sotsiaalharta (ESH) artiklid 12 ja 13 ega majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (IVESCR) artikli 9 lõige 1 vahetut õiguslikku tuge.
Alates 1. jaanuarist 2026 on jõustunud Participatiewet in balans'i esimene etapp: üle kahekümne meetme, rohkem individuaalset lähenemist, vähem sanktsioneerimist, etapiviisiliselt kuni 2027. aastani, kusjuures mõned osad ootavad sotsiaalse kindlustuse jõustamise seaduse (Wet handhaving sociale zekerheid) jõustumist. See on reaalne edasiminek. Kuid süsteemi ülesehitus ei muutu: sissetulek jääb endiselt tasuks valmisoleku eest taas tööjõuturule naasta.
Õiguslik vastus töö kadumisele ei ole Hollandis seega vabastamine, vaid kontrollimine. See on õppetund, mida pakuvad toetuste afäär (toeslagenaffaire) ja SyRI (Haagi ringkonnakohus, 5. veebruar 2020, ECLI:NL:RBDHA:2020:865), milles leiti, et riskimudel on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikliga 8. Mida suurem on funktsioonita inimeste rühm, seda suurem on riigi vajadus kontrollida, kas see on tõepoolest nii. Kes ootab baassissetulekut, peab kõigepealt selgitama, kuidas meie õiguskord jätab hüljatud tingimuslikkuse. Praeguses seadusandlikus päevakavas ei viita miski sellele.
6. Nähtamatu sõltuvus: järgmine põhiõigus?
Kahekümnes sajand on toonud inimesele õigusliku vabanemise. Ametlikud sõltuvussuhted – seisusest, isandast, kirikust, tööandjast – on lammutatud või reguleeritud. Kuid nende asemele on tekkinud sõltuvus, mida õigus vaevu märkab, sest see ei ole ametlik: sõltuvus mõtteviisist, käitumisest, emotsionaalsest reaktsioonist. Keegi ei sunni; pakkumine on vabatahtlik ja süsteem on mugav. Just seetõttu ei saa klassikalised tagatised sellele haarduda.
Siin peitub meie põhiõiguste süsteemi lünk. Põhiseaduse (Eesti Vabariigi põhiseadus, “Gw”) artikkel 11 kaitseb keha puutumatust. Põhiseaduse artikkel 10 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 kaitsevad eraelu, millest Euroopa Inimõiguste Kohus loeb isikliku autonoomia (Pretty v. Ühendkuningriik, 29. aprill 2002, nr 2346/02). Isikuandmete kaitse üldmäärus (AVG) kaitseb andmeid teie kohta. Kuid põhiseaduses ei ole midagi, mis kaitseks teie isikliku maailmavaate kujunemist – võimet, mis eelneb kõigile teistele põhiõigustele, sest ilma isikliku otsustuseta on sõnavabadus tühi kest.
Esimesed õiguslikud võrsed on nähtavad, kuid tegemist on tarbija- ja platvormiõigusega, mitte riigiõigusega:
- AI-määruse artikli 5 lõike 1 punktid a ja b: keelatud on manipuleerivad võtted ning haavatavuste ärakasutamine, mis moonutavad oluliselt käitumist ja põhjustavad märkimisväärset kahju. Lävi on seatud kõrgele.
- DSA (määrus (EL) 2022/2065): art. 25 (dark patterns), art. 27 (soovitussüsteemide läbipaistvus), art. 38 (valiku võimaldamine ilma profiilianalüüsita väga suurte platvormide puhul).
- Digital Fairness Act: ettepanekut oodatakse 2026. aasta neljandas kvartalis, see on 2030. aasta tarbijakaitsekava (Consumentenagenda 2030) edasiarendus, mis keskendub varjatud mustritele (dark patterns), sõltuvust tekitavale disainile, mõjutajaturundusele ja manipuleerivale personaliseerimisele.
- Rahvusvaheline tasand: neuroõiguste esilekerkimine (UNESCO, Tšiili, mitmed USA osariigid).
See, mis meid ees ootab, on tõenäoliselt 1930. aastate riigiõiguslik debatt: kas eksisteerib õigus vaimsele puutumatusele või kognitiivsele vabadusele ja kui jah, siis kelle suhtes? Klassikaline põhiõigus toimib vertikaalselt; see sõltuvus on aga horisontaalne ja kaubanduslik. Seetõttu tuleb vastus esmalt tarbija- ja tooteõigusest ning alles hiljem – kui üldse – põhiseadusest.
7. Kuus ootust Hollandi õiguspraktikale
- Koondamislaine a-alusel, kusjuures ümberpaigutamise õpetus on surve all. Keskne küsimus on, kas art. 7:669 lg 1 BW mõiste „koolitus“ hõlmab ka ümberõpet teise ametite perekonda. Praegune vastus (pingutus kooskõlas mõistlikkusega, ülesütlemistähtaja jooksul) ei ole sellise ulatuse jaoks kohandatud.
- Muutus kvalifikatsiooniõiguses – koos paradoksiga. Mida enam algoritm määrab, kui palju tööd jaotatakse, selle eest tasub ja seda hindab, seda rohkem on autoriteeti ja lõimimist ning seega seda varem tekib töötajastaatus (Deliveroo, HR 24. märts 2023, ECLI:NL:HR:2023:443; Uber, HR 21. veebruar 2025, ECLI:NL:HR:2025:319, milles Hoge Raad jättis õiguse arendamise sõnaselgelt seadusandjale). Lisage sellele VBAR-i õiguslik eeldus – pärast 10. märtsi 2026 muudatusettepanekut jääb alles üksnes õiguslik eeldus alla umbes 38 eurose tunnitasu puhul – ning platvormitöö seadus (Wet platformwerk), ja pilt on selge: õigus vastab autonoomianõudele kaitse pakkumise kaudu. See ei ole vastuolu, vaid pingekoht, mille üle me järgnevad kümme aastat vaidleme.
- Migratsiooniõigusest saab kõige teravam laboratoorium. Palgakriteeriume indekseeritakse ülespoole, samal ajal kui neile vastavad ametikohad erodeeruvad; töö kaotanud oskustöötajal on aega kolm kuud. Hindamine ise muutub üha enam automatiseerituks, samal ajal kui III lisa punktis 7 (migratsioon ja varjupaik) sätestatud kõrge riskiga kord lükati just edasi 2027. aasta detsembrini. Mitte kuskil mujal pole lõhe tehnika ja tagatise vahel nii suur kui piiril. Praktika jaoks tähendab see, et artikkel 22 ja artikkel 15 isikuandmete kaitse üldmäärusest (EL) 2016/679 ning haldusmenetluse seaduse (Awb) artiklid 3:2 ja 3:46 ja hea halduse põhimõtted on vahendid – mitte AI-määrus.
- Haridus- ja kvalifikatsioonialane õigus: seadusandlik surve diplomimonopolile, kus panusteks on mikrokvalifikatsioonid ja valideerimine.
- Sotsiaalkindlustus: ei põhisissetulekut, vaid verifitseerimisriigi kontrolli edasine tihenemine, mida ohjavad EIÕK artikkel 8 ja isikuandmete kaitse üldmäärus (AVG).
- Põhiõigused: vaimne puutumatus kui päevakorrapunkt, esmalt Brüsseli kaudu ja alles seejärel Haagisse.
8. Lõppsõna
Arutelu kahekümne esimese sajandi inimese üle toimub enamasti eksistentsiaalselt: kujunda end ise või lükatakse kõrvale. Juriidiliselt on küsimus teravam. Ei ole küsimus selles, kas me oleme isik või ametikoht, vaid selles, kas õigus õpib isikut ära tundma enne, kui ametikoht on aurustunud. Sest seni, kuni ametikoht on isiku juriidiline tugipunkt, kaob koos ametikohaga ka õiguslik seisund.
See ei ole filosoofiline probleem. See on seadusandlik ülesanne – ja osaliselt protsessirisk, mis on juba praegu klientide laual.
