Rahavoogudest, juhtimisest, ettevõttesiseselt hallatavast pensionist ja hindamishetkedest
Sissejuhatus
Kui ettevõtte vara kuulub abieluvarasuhtesse, kandub lahutus paratamatult äriõiguse valdkonda. Kui tavapärastes varasuhetes on vara jagamine peamiselt arvutuslik harjutus, siis ettevõtete puhul puudutab see juhtimist, finantseerimisstruktuuri ja maksualast järjepidevust.
Põhiküsimus ei ole ainult see, kuidas jagada, vaid millistel tingimustel saab jaotamine toimuda nii, et ettevõtte järjepidevust ei kahjustata oluliselt. See eeldab rahavoogude, juhtimisvolituste, pensionikohustuste, hindamismeetodika ja maksualaste viivituste/laadide sidusat hindamist. Ühe nimetatud teguri isoleeritud käsitlemine toob peaaegu alati kaasa häireid mujal süsteemis.
Maksevõime ja rahavood: tulemuse ja likviidsuse eristamine
Alimentide ja vara jagamise aruteludes otsitakse sageli tuge raamatupidamislikust tulemist. See lähtekoht eirab kasumi ja likviidsuse vahelist erinevust.
Operatiivne rahavoog moodustab asjaomase võrdlusaluse tegeliku maksevõime hindamisel. Investeeringud, käibekapitali muutused ja finantseerimiskohustused võivad põhjustada olukorra, kus kasumlik ettevõte genereerib sellest hoolimata piiratud vabu rahavoogusid. Vaba rahavoog – summa, mis jääb alles pärast säilitusinventeerimisinvesteeringuid ja vajalikke finantseerimiskoormisi – määrab tegeliku ruumi eraõiguslikeks väljamakseteks ning ülejäägi jaotamise kohustusteks.
Hindamis- või alimentide kokkulepe, mis ei arvesta selle likviidsusreaalsusega, tekitab pingeid varaliste nõuete ja äriõigusliku järjepidevuse vahel.
Omahallatav pension ja maksusanktsioonide riskid
Direktor-suuraktsionäride puhul väärib (ajalooline) enda arvel kogutud pension erilist tähelepanu. Majanduslik alakaetus on madalate intressimäärade keskkonnas eranditult tavaline. Kui abielulahutuse raames pensioniõigustest sisuliselt loobutakse, võib see kvalifitseeruda maksualaselt keelatud toiminguks.
Sanktsioon on märkimisväärne: maksustamine turuväärtuse alusel, millele lisandub revisierente (intress tagasiulatuva maksukohustuse korral). Koondkoormus võib ulatuda ligikaudu 72%-ni. Tsiviilõiguslik soov lõplikuks arveldamiseks võib seega sattuda vastuollu kohustuslike maksuõiguslike tagajärgedega.
Lisaks võib afstorting endise partneri kasuks struktuurse alakaetuse olukorras tekitada pingeid mõistlikkuse ja õigluse põhimõttega. Dividendipoliitikat ja kontokorrentsuheid tuleb selles kontekstis kriitiliselt hinnata, sest need mõjutavad kattekvooti ning seeläbi maksuriskiprofiili.
Juhtimisõigus ja haldusrežiim töölepingu lõpetamise korral
Küsimus sellest, kellel on õigus teostada ettevõtte varaga seotud valitsemistoiminguid, ei ole pelgõlt teoreetiline. Toimingud, mis väljuvad tavapärase äritegevuse raamidest – nagu tagatiste seadmine või restruktureerimised – võivad vajada nõusolekut.
Pärast kooselu lõppemist tekib vaheetapp, kus vara jagamine ei ole veel toimunud, kuid ettevõtlus/äritegevus peab siiski jätkuma. Sel perioodil tuleb leida tasakaal juhitavuse ja mitteettevõtlusega tegeleva abikaasa varalise seisundi kaitse vahel. Läbipaistvus ja vaoshoitus ei ole siinkohal mitte ettevaatusabinõud, vaid tingimused õiguslikult kehtiva otsustusprotsessi jaoks.
Jagunemine ja vastutus
Võlgu ei jaotata varana, kuid endiste abikaasade vastutuse jagamise suhe jääb üldjuhul samaks. Solidaars vastutus võib pärast abielu lahutamist jätkuda, ehkki nõude täitmine on piiratud sellega, mis saadi jaotamisest.
Äriõiguslikust vaatenurgast on ettevõtte vara õigeaegne määramine ettevõtjale endiselt asjakohane. Pikaajaline jagamatus tekitab võlausaldajates ebakindlust ja võib nõrgendada ettevõtte finantsseisu.
Väärtuse määramine: meetod, hindamiskuupäev ja finantseeritavus
Ettevõtte väärtus sõltub kontekstist. Abielulahutuse korral on tavaliselt keskmes tegevuse jätkamine, mis tähendab, et likvideerimisväärtused on vähem olulised kui going concern-väärtused.
Levinud meetodid on vara ja kohustuste lähenemine, kasumikordaja ja diskonteeritud rahavoogude meetod (DCF). Eelkõige lähtub DCF-meetod järjepidevuse põhimõttest, kuid on tundlik tulevaste rahavoogude ning kasutatud kapitali hinna (WACC) eelduste suhtes. Meetodi ja parameetrite valikut tuleb selgesõnaliselt ja kontrollitavalt põhjendada.
Hindamiskuupäev on eraldi aruteluteema. Kõige loogilisem on lähtuda tegeliku jagamise hetkest, välja arvatud juhul, kui mõistlikkus ja õiglus nõuavad teist kuupäeva. Otsustav on siiski see, et valitud väärtus peab olema finantseeritav. Teoreetiliselt korrektne hindamine ilma reaalsete finantseerimisvõimalusteta on õiguslikult küll mõeldav, kuid majanduslikult ebastabiilne.
Varjatud maksunõuded
Varjatud maksukohustused mõjutavad oluliselt netovara väärtust. Küsimus sellest, kas neid arvestatakse nominaalväärtuses või nüüdisväärtuses, võib jagamise tulemust märkimisväärselt muuta.
Otsustav on järjepidevus: maksukohustust tuleb hinnata kooskõlas alusvara valitud hindamisalusega. Lisaks on oluline, kas ja millal on kohustuse realiseerumine tõenäoline. Põhjendamata või ebaühtlane maksukohustuste käsitlemine muudab tulemuse kohtus haavatavaks.
Juba tehtud vead
Praktikas korduvad mõned struktuursed eksiarvamused. Esiteks kasumi samastamine vaba likviidsusega. See viib kohustusteni, mis ei vasta tegelikule rahavoole.
Samuti alahinnatakse nõusoleku nõuet mitte-normaalsete valitsemis/toimehalduslike toimingute puhul, millega kaasneb tühistatavuse risk ja sisemised vastutusküsimused.
Lisaks ei hinnata piisavalt oma pensioni (pensioen in eigen beheer) majanduslikku alarahastatust maksustamise seisukohast, mistõttu eiratakse sanktsiooniriske.
Samuti ei kaasata varjatud maksukohustusi hindamisse alati järjepidevalt või selgelt põhjendatult.
Lõpuks esitatakse sageli hindamistulemus ilma rahastamise tegelikkust kontrollimata, mis õõnestab jaotuse teostatavust.
Kokkuvõte
Ettevõtja abielulahutust ei saa taandada vaid tsiviilõiguslikuks vara jagamise küsimuseks. See puudutab ettevõtte struktuuri ja järjepidevust ennast. Rahavood, juhtimine, maksuriskid ja hindamine moodustavad integreeritud süsteemi; sekkumine ühte komponenti mõjutab teisi.
Õiguslikult jätkusuutlik ja majanduslikult teostatav arveldamine nõuab seetõttu terviklikku lähenemist, kus hindamine, maksuõiguslik käsitlus ja finantseeritavus on omavahel kooskõlas. Ainult nii saab vältida olukorda, kus varaline arveldamine kahjustab ebaproportsionaalselt sisuliselt terve ettevõtte järjepidevust.
