Sissejuhatus
Finantsasutuste ja nende klientide vahelist suhet iseloomustab üha enam pinge seadusest tulenevate kontrollikohustuste ja põhiõiguste, eelkõige diskrimineerimiskeelu vahel. Hiljutised rahandusministeeriumi ja teiste asutuste tellitud uuringud näitavad, et märkimisväärne osa Hollandi elanikkonnast kogeb pankade ja makseasutustega suheldes diskrimineerimist. See probleem ei puuduta mitte ainult ühiskondlikku võrdõiguslikkust, vaid sellel on ka sügavad õiguslikud tagajärjed sellele, kuidas finantsasutused kujundavad oma hoolsuskohustust, vastavuskohustusi (compliance) ja kliendisuhteid.
Õiguslik raamistik: terviklikkuse järelevalve versus mittediskrimineerimine
Pangad tegutsevad keerulises normatiivses raamistikus, kus ühelt poolt tulenevad ranged kohustused rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist käsitlevast õigusest, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (Wwft), ning teiselt poolt kehtivad põhiõigused, sealhulgas diskrimineerimiskeeld, mis on sätestatud põhiseaduse artiklis 1 ja mitmetes rahvusvahelistes lepingutes.
Kliendi tundmise (Know Your Customer, KYC) ja tehingute monitoorimise kohustus tähendab, et pangad koguvad andmeid, analüüsivad neid ja hindavad riske. Uuritud praktika aga näitab, et pangad lähevad mõnel juhul kaugemale sellest, mis on seaduste ja õigusnormide alusel rangelt vajalik. Seejuures ei teavitata alati piisavalt läbipaistvalt küsitud teabe põhjustest ja proportsionaalsusest.
See pinge terviklikkuse järelevalve ja võrdse kohtlemise vahel moodustab õigusliku probleemi tuuma: millal muutub riskipõhine järelevalve kaudseks või isegi otseseks diskrimineerimiseks?
Kogetud diskrimineerimine ja õiguslik kvalifikatsioon
Uuringutulemused näitavad, et ligikaudu iga kümnes hollandlane kogeb finantsasutustega suheldes diskrimineerimist, kusjuures mitte-lääne taustaga inimeste seas on see protsent märgatavalt kõrgem. Kogetud diskrimineerimine väljendub muu hulgas intensiivsetes kontrollides, ebaproportsionaalselt paljude küsimuste esitamises ja juurdepääsu takistamises finantsteenustele.
Õiguslikult on oluline eristada objektiivselt põhjendatud eristamist ja keelatud diskrimineerimist. Kui pank suudab tõendada, et teatud eristamine põhineb õigustatud eesmärgil ning et vahendid on asjakohased ja vajalikud, võib tegemist olla lubatava eristamisega. Kui aga kontrollid osutuvad konkreetsete rühmade suhtes struktuurselt rangemaks ilma piisava objektiivse põhjenduseta, võib see viia diskrimineerimiskeelu rikkumiseni.
Eelkõige rahvuse, religiooni või sotsiaalmajanduslike tunnuste põhjal koostatud riskiprofiilide kasutamine tekitab küsimusi kaudse diskrimineerimise kohta. Asjaolu, et kliendid ei mõista, miks teatud küsimusi esitatakse, viitab lisaks läbipaistvuse puudumisele, mis võib olla vastuolus finantsasutuste hoolsuskohustusega.
Struktuursed puudujäägid poliitikas ja järelevalves
Muuhulgas Hollandi Pankade Assotsiatsiooni (NVB) ja Hollandi keskpanga (DNB) täiendavatest uuringutest nähtub, et pangad ei ole sageli diskrimineerimisriskidest piisavalt teadlikud ning struktuursed meetmed nende riskide piiramiseks puuduvad. See viitab lüngale sisejuhtimise ja vastavuskontrolli struktuurides.
Tähelepanuväärne on see, et pangad registreerivad suhteliselt vähe kaebusi, samas kui välised uuringud näitavad, et diskrimineerimiskogemusi siiski esineb. See viitab kõrgele lävendile kaebuste esitamisel ja võimalikule tõhusate kaebuste menetlemise protseduuride puudumisele.
Järelevalve vaatenurgast tekib küsimus, mil määral pööravad DNB ja teised järelevalveasutused finantsjärelevalves piisavalt tähelepanu inimõiguste aspektidele. Traditsiooniliselt on fookuses finantsstabiilsus ja usaldusväärsus, kuid praegused arengud nõuavad laiemat lähenemisviisi, milles võetakse selgesõnaliselt arvesse ka mittediskrimineerimist.
Praktilised tagajärjed klientidele ja ühiskondlik mõju
Pangandusliku tõrjutuse või takistuste tagajärjed on kaugeleulatuvad. Kodanike igapäevane toimetulek võib olla piiratud, näiteks seetõttu, et nad ei saa avada pangakontot, teha makseid või saada hüpoteeki. See mõjutab otseselt nende majanduslikku osalust ja ühiskondlikku positsiooni.
Lisaks seisavad konkreetsed kogukonnad, näiteks usulised institutsioonid, annetuste vastuvõtmisel silmitsi takistustega, muu hulgas suurenenud kontrollide ja pankade riskikartliku käitumise tõttu. See võib kaasa tuua ühinemis- ja usuvabaduse kaudse piiramise.
Valitsuse roll ja poliitikareaktsioonid
Rahandusminister on nimetanud probleemi selgesõnaliselt vastuvõetamatuks ja kutsunud panku üles meetmeid võtma. Rõhk on seejuures andmekogumise proportsionaalsusel, suhtluse parandamisel ja teadlikkuse suurendamisel finantsasutustes.
Kuigi see poliitikareaktsioon on oluline samm, jääb küsimus, kas sektori vabatahtlikest meetmetest piisab. Arvestades probleemi tõsidust ja struktuurset olemust, võib kaaluda täiendavate õigusaktide või suuniste väljatöötamist, mis kehtestavad selged standardid mittediskrimineerimiseks finantsteenuste osutamisel.
Kokkuvõte
Pankade ja makseasutuste poolne diskrimineerimine on õiguslikult ja ühiskondlikult pakiline küsimus, mis puudutab õigusriigi tuuma. Praegune praktika näitab, et tasakaal terviklikkuse järelevalve ja põhiõiguste vahel ei ole piisavalt tagatud.
Kuigi seadusest tulenevad kohustused, nagu Wwft, sunnivad panku intensiivsetele kontrollidele, ei vabasta see neid kohustusest diskrimineerimist ära hoida ja läbipaistvalt tegutseda. Uuringutulemused näitavad, et poliitikas, teadlikkuses ja järelevalves esineb struktuurseid puudujääke.
Tõhusaks lahendamiseks on vajalik terviklik lähenemisviis, kus seadusandja, järelevalveasutus ja sektor tegutsevad ühiselt. See nõuab mitte ainult rangemaid norme ja järelevalvet, vaid ka kultuurilist muutust finantsasutustes, mis on suunatud proportsionaalsusele, läbipaistvusele ja põhiõiguste austamisele.
Ilma selliste meetmeteta tekib oht, et osa elanikkonnast jääb struktuurselt ilma olulistest finantsteenustest, mis ei ole mitte ainult õiguslikult vastuvõetamatu, vaid õõnestab ka usaldust finantssüsteemi ja ühiskonna kui terviku vastu.
