Sissejuhatus
Mõned teist ilmselt teavad, et tegelen hobikorras raamatute väljaandmisega ida-euroopa keeltest inglise ja hollandi keelde – glagoslav.com. Üks minu hiljutisi väljaandeid on silmapaistva Vene advokaadi Anatoly Kucherena raamat, kes käsitleb Venemaal Snowdeni juhtumit. Autor on kirjutanud raamatu oma kliendi Edward Snowdeni tõestisündinud loo põhjal – Time of the Octopus, millest sai hiljuti välja antud Hollywoodi filmi “Snowden” stsenaariumi alus, mille režissööriks on Oliver Stone, Ameerika silmapaistev filmirežissöör.
Edward Snowden sai laialdaselt tuntuks vilepuhujana, kes lekitas pressile suure hulga konfidentsiaalset teavet CIA, NSA ja GCHQ „spionaažitegevuse“ kohta. Film näitab muuhulgas „PRISM“-programmi kasutamist, millega NSA sai ulatuslikult ja ilma kohtu eelneva individuaalse loata telekommunikatsiooni pealt kuulata. Paljud inimesed peavad sellist tegevust enda jaoks kaugeks ja kirjeldavad seda kui Ameerika sündmuste kajastust. Juriidiline reaalsus, milles me elame, näitab vastupidist. Paljud ei tea, et sarnased olukorrad esinevad sagedamini, kui arvate. Isegi Madalmaades. Nimelt võttis Madalmaade parlament (Tweede Kamer) 20. detsembril 2016 vastu üsna privaatsust puudutava seaduseelnõu „Computercriminaliteit III“.
Seaduseelnõu „Computercriminaliteit III“, mis peab veel läbima Esimese koja (Eerste Kamer) heakskiidu ja mille ebaõnnestumise pärast paljud juba muretsevad, on mõeldud uurimisametnikele (politsei, Koninklijke Marechaussee ja isegi eriuurimisteenistused nagu FIOD) võimaluse andmiseks uurida (st kopeerida, jälgida, pealt kuulata ja teha kättesaamatuks) „automatiseeritud toiminguid“ või „automatiseeritud seadmeid“ (võhikutele: seadmed nagu arvutid ja mobiiltelefonid), et avastada raskeid kuritegusid. Valitsuse sõnul osutus vajalikuks anda uurimisametnikele võimalus – otse öeldes – kodanikke jälgida, sest tänapäeva kuritegevust ei ole kasvava digitaalse anonüümsuse ja andmete krüpteerimise tõttu enam praktiliselt võimalik jälgida. Seaduseelnõu seletuskirjas, mis on 114-leheküljeline ja väga raskesti loetav dokument, kirjeldatakse viit eesmärki, mille alusel uurimisvolitusi võib kasutada:
Automatiseeritud seadme või kasutaja teatavate andmete kindlaksmääramine ja salvestamine, nagu identiteet või asukoht: täpsemalt tähendab see, et uurimisasutused võivad salaja saada juurdepääsu arvutitele, ruuteritele ja mobiiltelefonidele, et saada teavet nagu IP-aadress või IMEI-number.
Automatiseeritud seadmesse salvestatud andmete salvestamine: uurimisasutused võivad salvestada andmeid, mis on vajalikud „tõe väljaselgitamiseks“ ja raskete süütegude lahendamiseks. Siinkohal võib mõelda lasteporno kujutiste ja suletud kogukondade sisselogimisandmete salvestamisele.
Andmete kättesaamatuks muutmine: muutub võimalikuks muuta kuriteo toimepanemiseks kasutatud andmed kättesaamatuks, et kuritegu lõpetada või tulevasi kuritegusid ära hoida. Seletuskirja kohaselt peaks sel viisil olema võimalik botnetivõrkudega võidelda.
Käsu täitmine pealtkuulamise ja (konfidentsiaalse) teabe salvestamise osas: teatud tingimustel muutub võimalikuks (konfidentsiaalse) teabe pealtkuulamine ja salvestamine sideandmeteenuse osutaja juuresolekul või ilma selleta.
Käsu täitmine süstemaatilise jälgimise osas: uurimisasutused saavad võimaluse määrata kindlaks asukoht ja jälgida kahtlustatava liikumist, võimalik, et paigaldades kaugjuhtimise teel automatiseeritud seadmesse spetsiaalse tarkvara.
Isikud, kes arvavad, et neid volitusi saab kasutada üksnes küberkuritegevuse korral, peavad pettuma. Eespool kirjeldatud esimese ja kahe viimase punkti all nimetatud uurimisvolitusi võib kohaldada kuritegude puhul, mille puhul on lubatud eelvangistus, st kuritegude puhul, mille eest näeb seadus ette vähemalt 4-aastase vangistuse. Teise ja kolmanda eesmärgiga seotud uurimisvolitusi võib kasutada üksnes kuritegude puhul, mille eest näeb seadus ette vähemalt 8-aastase vangistuse. Lisaks võib üldine haldusakt määrata kuriteo, mis on toime pandud automatiseeritud toimingu abil ning mille lõpetamine ja toimepanijate vastutusele võtmine on ilmselgelt oluline. Õnneks saab automatiseeritud toimingutesse sekkumist lubada üksnes juhul, kui kahtlustatav kasutab seadet.
Juriidilised aspektid
Kuna tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega, ei ole korralik järelevalve kunagi liiast. Seaduseelnõuga antud uurimisvolitusi võib kasutada salaja, kuid taotluse sellise vahendi kasutamiseks saab esitada ainult prokurör. Vajalik on eelnev uurimiskohtuniku luba ja prokuratuuri keskne hindamiskomisjon hindab vahendi kavandatavat kasutamist. Lisaks, nagu varem mainitud, on üldine piirang kohaldada volitusi kuritegudele, mille karistusmäär on vähemalt 4 või 8 aastat. Igal juhul peavad olema täidetud proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse nõuded, samuti sisulised ja menetluslikud nõuded.
Muud uuendused
Seaduseelnõu „Computercriminaliteit III“ kõige olulisem aspekt on nüüd käsitletud. Olen siiski märganud, et enamik meediakanaleid unustab oma hädakisa keskel kahe täiendava, seaduseelnõuga seotud väga olulise teema arutamise. Esiteks on see, et seaduseelnõu toob samuti sisse võimaluse kasutada „bait adolescents“/„lokkesööda-alaealisi“, et „groomereid“ avastada. Groomerid võib näha loverboy’de digitaalse vaste või vormina: nad otsivad digitaalset seksuaalset kontakti alaealistega. Lisaks muutub lihtsamaks varastatud andmete saajate ning petturitest müüjate vastutusele võtmine, kes jätavad veebis pakutud kaupa või teenuseid tarnimata.
Vastuväited seaduseelnõule Computercriminaliteit III
Seaduseelnõu tähendab potentsiaalselt tohutut sekkumist Hollandi kodanike privaatsusse. Seaduse kohaldamisala on lõputult lai. Oskan välja tuua palju vastuväiteid, sealhulgas asjaolu, et kui vaadata piirangut kuritegudele, mille eest on ette nähtud vähemalt 4-aastane miinimumkaristus, siis eeldatakse kohe, et see on tõenäoliselt mõistlik piir ja et tegu on alati andestamatult rängalt raskete kuritegudega. Isik, kes sõlmib tahtlikult teise abielu ja keeldub teist osapoolt teavitamast, võib aga juba olla kuni 6 aastaks vangi mõistetud. Lisaks võib juhtuda, et lõppkokkuvõttes osutub kahtlustatav süütuks. Sel juhul ei ole põhjalikult uuritud mitte ainult tema enda andmeid, vaid tõenäoliselt ka nende isikute omi, kellel ei olnud toimepanemata jäänud õiguserikkumisega mingit seost. Arvuteid ja telefone kasutatakse ju „kõige enam“ sõprade, pere, tööandjate ja paljude teistega kontakti võtmiseks. Lisaks on küsimus selles, kas isikutel, kes vastutavad seaduseelnõu alusel esitatud taotluste heakskiitmise ja nende üle järelevalve teostamise eest, on taotluse nõuetekohaseks hindamiseks piisavalt erialaseid teadmisi. Sellegipoolest näib selline õigusloome tänapäeval peaaegu vältimatu pahelisusena. Peaaegu kõik on vähemalt korra kokku puutunud internetipettustega ning pinged on eriti kõrged, kui keegi on ostnud veebipõhiselt turuplatvormilt võltsitud kontserdipileti. Lisaks ei loodaks keegi kunagi, et tema laps satub igapäevase surfamise käigus kokku ebausaldusväärse isikuga. Küsimus jääb, kas seaduseelnõu „Computercriminaliteit III“, oma laialdaste võimalustega, on õige tee.
Kokkuvõte
Seaduseelnõu „Computercriminaliteit III“ näib olevat muutunud mõneti paratamatuks kurjaks. Eelnõu annab uurimisasutustele ulatuslikud volitused, et saada juurdepääs kahtlustatavate automatiseeritud süsteemidele. Erinevalt Snowdeni juhtumist pakub kõnealune eelnõu märgatavalt rohkem tagatisi. Siiski on veel küsimus, kas nendest tagatistest piisab, et vältida ebaproportsionaalset riivet Hollandi kodanike privaatsusele ning halvimal juhul hoida ära „Snowden 2.0“ juhtumi.
